Kevadises Tallinnas on ilu ja müstikat – seega on vägagi tõenäoline, et ühel ilusal päeval kannavd jalad sind jutkui iseenesest mõnda erkordsesse paika. Nõnda juhtus minugagi, kui leidsin end ühtäkki seismas Linnahalli lähedal, ümbritsetuna robustsetest mahajäetud tehasehooneetest, mis kandsid endas möödunud aegade hõngu. Kuigi esmapilgul võib tunduda, nagu elaks see osa Tallinnast ikka veel minevikus, tuleb tõdeda, et tegelikult on just see sama paik kõige uuenduslikumate tulevikuideede kodu, mis arvatavasti loovad aastate pärast aluse meie igapäevafilosoofiale. Jah, olete tõepoolest sattunud Eesti Kaasaaegse Kunsti Muuseumi ning teie ees on Köler Prize 2011 nominendid: Dénes Kalev Farkas, Tõnis Saadoja, Timo Toots, Sigrid Viir ja Jevgeni Zolotko.

Juba enne näitusele sisenemist võis kuulda ruumist kostuvat ning kuidagi kummaliselt tuttavat telefonihelinat – just sellist, mida olin harjunud kuulma oma lapsepõlves ning mis ei tohiks enamikule eestlatest võõras olla. Hiljem selgus, et tegu oli Timo Tootsi tööga “Helpdesk”. Esmapilgul võib tunduda, et see on pelgalt üks lihtne erksinine Nõukogude-aegne lauatelefon, millel puudub numbrilaud ning mis oleks justkui rikki läinud, kuid tegelikkuses on “Helpdesk” midagi hoopis võimekamat: ta teab su telefoninumbrit, võimalik, et teab sinu kohta palju muudki, tema võimuses on sulle helistada, millal iganes tahab ning sekkuda vahetult su ellu, jäädes ise anonüümseks. Ta teeb iseenesest kõnesid täiesti suvalistele numbritele ning tiriseb siis, kui talle tagasi helistatakse. Igal näitusekülastajal on võimalik kõnele vastata ning astuda vestlusesse kellegi kauge ja tundmatuga.

Viimase aastakümnega on maailmas ja elus palju muutunud Me kõik jagame end ja oma elu maailmaga üha rohkem. Läbi erinevate suhtlusmoodulite saavutatud näiline vabadus ja kõikvõimsus on paeluv: oleme jõudnud ajastusse, kus meil on võimalik kõik see, millest me vanavanemad vaid unistada võisid. Teisalt on see ka mõnevõrra hirmutav, kuna isiklik, privaatne ruum inimese ümbert on hakanud kaduma- seda sümboliseerib ka “Helpdesk”. Paljud näevad järjest uuenevas tehnoloogias üha suuremat probleemi, kuid siiski tuleb mõista, et masin ilma inimeseta on vaid pelgalt tükk mingit materjali ja ei midagi rohkemat. Inimene on see, kes annab talle mõtte ja otstarbe. Inimene ise on see, kes muudab masina nii kasulikuks kui ohtlikuks. Inimene ise on see, kes on hakanud mobiiltelefoni ja arvutit pidama enese kehaosaks ning läbi nende üha kergemini mõjutatavaks. “Helpdesk” tuletab meelde, et meil on tegelikult alati valikuvõimalus: kas võtta telefon vastu või mitte, kas suhtuda kunstiteosesse pelgalt kui eksponaati või astuda seeläbi informatsioonivahetusse kellegi tundmatuga, luues telefonile ka emotsionaalse väärtuse. See kõik on meie endi teha – masin on vaid vahend.

Samuti nagu masinad võivad olla sillad inimeste vahel, on ka kunst miski, mis on vaid vahend jõudmiseks mingite tundmusteni meie endi sees. Mõnikord suudab kunst asetada inimest mingisse uude kunstlikku olukorda, milles vaataja eales viibinudki pole. Just sellise tundmuse suutis minus tekitada noor ja andekas kunstnik Sigrid Viir omanäolise tööga “Akt vanematega”. Valges seinas on kolm väikest oranži uksesilma, millest sisse piiludes avaneb näitusekülastajale kolm tuba ja kolm intiimset olukorda. Ühtäkki on vaatajast saanud tunnistaja, ta on asetatud situatsiooni, millest puudub väljapääs- kunst on oma töö teinud. Ta tunneb väikest kohmetust ja piinlikkust(nagu seda tundsin mina), unustades, et loodud situatsioon on tehislik. Niisamuti võib teos teises vaatajas kutsuda esile aga hoopis süngemaid emotsioone, mille mõju on veelgi jäävam. Sellise sisseelamise teeb võimalikuks mitte ainult väga hea idee, vaid ka meisterlik ja reaalne teostus.

Teost analüüsides tuleb mul lõpuks tahes- tahtmata pähe küsimus: miks me üldse tunneme piinlikkust? Teadagi pole sellele küsimusele ühest vastust, kuid mõtestades lahti seda tundmust, usun, et see on tugevalt seotud inimese sisemise enesekindlusega ja sellega, kui palju hoolib ta teiste arvamusest. Usun, et iga inimene soovib sisimas, et temasse hästi suhtutaks ning selle nimel surutakse tihti alla oma enese tõelised soovid ning võetakse omaks ühiskonna poolt üldtunnustatud head kombed ja tavad. Miks? Sest neid järgides võime olla kindlad, et jätame endast hea mulje.Me kammime juukseid, triigime riideid ning sööme noa ja kahvliga, kuna nii on kombeks. Komme on aga miski, mille keegi tark mees kord välja mõtles, mõtles, et nii on ilus ja hea ning mille ühiskond kas sunniviisiliselt või iseenesest omaks võttis.Aegade jooksul on elanud palju sääraseid mehi, kes enese kehtestamiseks pidid looma aga üha uusi reegleid ning nõnda on inimest surutud läbi ajaloo üha kitsamasse ja kitsamasse kasti. Oleme omandanud kunagised kellegi poolt välja mõeldud ideed ning kõik, mis on nendele vastupidine, näib olevat vale ning ebaviisakas ning nõnda häiri inimest ennast üha rohkem faktoreid – see aga muudab teda üha õnnetumaks, kuna paraku on loodus loonud riided kortsuma ja juuksed sassi minema, andnud inimestele kaasa erinevad “veidrused”- sellega on aga inimene rahulolematu, kuna see on vastuolus ühiskonnaideaalidga ning nõnda peame kõike naturaalset pidevalt muutma, et endas rahulolu läbi ühiskonna vastukaja leida. See pole aga meie tõeline “mina”. Inimene on loom nagu iga teine, ometi ei käitu me keegi nagu loomad, kuigi me teglikult sisimas tahaksime samuti olla nii vabad ja muretud kui nemad.Häbenemata, tehes “vigu”, mis polegi tegelikult vead. Inimene, kes oskab end armastada just sellise naturaalse olevusena, nagu ta tegelikult on, koos kõikide veidrustega, vajamata selleks välist kinnitust, on õnnelik. Ta ei pea tundma piinlikkust ei teiste ega iseenda ees ning oskab seeläbi mõista ka teisi inimesi ning nende käitumist. Sellise ellusuhtumise saavutamiseks tuleb aga varuda palju aega ja pühendumust.

Peab ütlema, et kunstniku oskus tuua vaatajani mingi olukorra või eseme tõeline olemus, on miski, mida pean äärmiselt oluliseks. Seda suurem oli üllatus, kui kõik 5 kunstnikku suutsid minus luua selle seletamatu miski. Nõnda viis Dénes Kalev Farkas mind oma tööga “Closing Up and Let´s Play” tagasi lapsepõlve ning suutis mu enese mälestused visualiseerida heledate uduste kiikedena seinale nõnda, et need pildid on sööbinud mällu ning jäävad sinna veel kauaks. Samuti suutis minus ääretut imetlust pälvida Tõnis Saadoja 93 fotost koosnev väljapanek “Kodulinn Tallinn”, mille kohta võibki öelda, et kunstnik on suutnud kinni püüda Tallinna Vaimu enda ning lukustanud ta oma piltidesse.Ütlesin ma ennist 93 fotost koosnev näitus? Nii ma ruumi sisenedes tõepoolest ekslikult arvasin, kuid lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli hoopis lausa uskumatult suurepäraselt ja elutruult teostatud akvarellpiltidega! Muidugi ei saa mainimata jätta Jevgeni Zolotko installatsiooni “Üks päev riigitöötaja elust”, mis koosnes kahest osast: arhiivitoast ning riigitöötaja tillukesest kabinetist, taustaks mängis sürrealistlikult sünge masinmuusika. Arhiiv oli maast laeni täidetud raamatutega, mis olid tehtud spetsiifilisest hallist massist( mida saadakse taaskasutatavate materjalide ümbertöötlmisel). Need sajad raamatud, milles ei seisnud ühtki sõna, panevad taaskord mõtlema asjadest ja nende väärtusest. Raamatute väärtus seisneb sõnades, mis on kunagi olnud osa autorist endast ning mis läbi raamatute saavad osaks lugeja hingest. Sõnadel on suur jõud. Seda tuleb hinnata ja hoida. Kui palju aga raisatakse sõnu ja nende väge, koostatakse seaduseraamatuid, mis pole loodud mõistmiseks, vaid selleks, et keegi saaks raamatute koostamise eest palka. Neil raamatuil põhineb kogu me riik, sõnadel, mis moodustavadki vaid halli segase massi ning seda massi tõlgendab igaüks täiesti erinevalt ning neil pole ühtset eesmärki, olles siinkohal kasutud. Asjade loomisel on vaid siis väärtust, kui neisse panustada armastust, siis armastavad asjad ka meid.Seda aga too riigiarhiivi töötaja arvatavasti ei mõistnud….

Külastatud näitus andis mulle võimaluse ühendada oma maailm ja mälestused kunstnike omadega ning teostega samastuda. Ka näitusehoone ise lõi oma avarusega piisavalt ruumi mõtetele ning aitas teostele suuresti kaasa. Olen külastanud palju erinevaid näituseid, kuid seda, et kogu sealne hõng on minuga isegi nädal pärast näituse külastamist, ei juhtu just tihti. Kuigi Köler prize saab kuuluma vaid ühele neist kunstnikest, võin päris ausalt öelda, et leidsin Eesti kunstimaastikult viis suurepärast noort tegijat, keda ootab arvatavasti ees veel suur tulevik nii kodumaal kui laias maailmas.