Köler Prize

Johan Nestor / personal blog

Külastasin EKKM-s toimuvat Köler Prize 2011 nominentide näitust. See auhind antakse Tallinna Kultuuripealinna raames välja esmakordselt sel aastal. Auhinnale nomineeriti Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi poolt viis kaasaegse eesti kunsti tõusvat tähte – Dénes Kalev Farkas, Tõnis Saadoja, Timo Toots, Sigrid Viir, Jevgeni Zolotko. Nominentide näitusel saab läbi kahe töö kerge läbilõike nende viimaste aastate loomingust. Tööd, milledest esimene on varem avalikult juba eksponeeritud, teine aga valmib spetsiaalselt Köler Prize’i jaoks, valisid kunstnikud ise.

Kõige elamuslikum teos oli minu arvates Tõnis Saadoja „Küünal“. See kujutas endast pimedat, kaldus põrandaga piklikut ruumi, mille ühes otsas oli diivan ning teises ekraan, millele slaidimasin fotosi lasi. Ettevaatlikult pimedal ning ebatasasel pinnasel diivanit otsides ning istuma jäädes jääb esmalt piltide juures silma see, et igale pildile on üritatud põhiplaanil olevate ehitiste kõrval peale jätta ka päike. Järgmisena pööran tähelepanu fotol portreteeritavatele tänaseni veel renoveerimata või lammutamata ehitistele ning paikadele, mis tunduvad mulle tuttavad ning mis mõjuvad nostalgilisena. Autori idee ongi kujutada fassaade ja vaateid, mis kannavad endas aastakümnete tagust esteetikat. Fotode halb kvaliteet jätab mulje, nagu vaataks 1980-ndate fotoalbumit, mis loovad nostalgilisi emotsioone ning lapsepõlve meenutavaid illusioone. Selline retro fotoseeria jätab mulje nagu ma oleks kõike seda enne näinud ning kogenud. Puudu jääb ainult kõrvaklappidest väljuv indie rock muusika, et kokku vormida üks korralik klišee laks.

Pildid on ülesehitatud sarnasele kompositsioonile, kus läbi kogu slaid-show kattuvad pidevalt ühe ja sama koha peale sattuvad tugevad vertikaalsed elemendid – majakad, tänavalaternad, korstnad, päikesekiirte moonutused fotoobjektiivis. Fotoseerias on ära peidetud ka üks küünal, millest tuleneb ka teose pealkiri.

Teos on ainulaadne juba selle poolest, et see on spetsiaalselt tehtud EKKM maja erilisi tingimusi ära kasutades. Pilkases pimeduses, kaldus pinnasel diivanil istudes ning sissepääsu katva eesriide tuule käes lehvimine annab pika peale küllaltki psühhedeelse ning kõheda enesetunde.

Autor Tõnis Saadoja on maaliv kontseptualist, kelle loomingut iseloomustab lakooniline väljenduslaad ning ülim esteetiline väljapeetus. Saadoja ennast ja oma (maali)kunstnikuks olemist demonsteeriv autorpositsioon võtab aga antud näituse raames uue pöörde just selle sama slaidiinstallatsiooni tõttu.

Teine teos, millest ma rääkida tahaks, on Timo Tootsi „Helpdesk“. Tegemist on siis telefoniga, mis jätab väga lakoonilise mulje: 80-ndate välimusega üleni sinine telefon ilma traditsioonilise numbrirattata. Algul jääb see üldsegi ilma tähelepanuta ning ma pöördun hoopis teisi töid vaatama. Kuid ühel hetkel hakkab see helisema. Galerii tädi käest saan selle kohta väärtuslikku infot: Helpdesk ei ole tavaline telefon. See on telefon, mis ootab kõnesid laialt avalikkuselt. Kuna tähelepanu ning rahastus kunstile on minimaalne, teeb Helpdesk piiramatul arvul vastamata kõnesid suvalistel numbritel. Tagasihelistamise korral tiriseb galeriis telefon. Külastajal on võimalik võtta toru ning arutleda tundmatu inimesega käesoleva näituse-, kunsti-, või muudel teemadel.

Autor on väljendanud oma rahulolematust kunsti alarahastuse pärast. Tema seisukoha väljendusviis jätab julge mulje: pahaaimamatu galerii külastaja tõstab telefonitoru ning peab asuma dialoogi täiesti võhivõõraga, kellel võib täielik õigus olla vihane, kuna tegemist on siiski aja ja raha raiskamisega võõra vaatepunktist vaadates. Samas jätab see temp mulle kui kunstivõhikule väga sügava mulje.

Timo Toots on kunstnik, kes on teinud kindlasti viimaste aastate teravamad ja poliitilisemad interaktiivsed, uue meedia põhised videoinstallatsioonid, näidates vaimukalt ja kunstiliselt võimsas vormis kätte kontrolliühiskonna karmid jälgimisskeemid, üksikisiku põhiõiguste jämeda rikkumise ning kvantitatiivse infomüra kvalitatiivseteks profileerimiseks transformeerimise võimalused.