Köler Prize

Claudia Valge / personal blog

Külastasin Köler Prize'i nimelise kunstiauhinna nominentide näitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Eesti esimese kõrgharidusega kunstniku järgi nimetatud auhind antakse sel aastal välja esmakordselt ja seda 2011. aasta Euroopa Kultuuripealinna raames. Preemia on Eesti mõistes innovaatiline, sest see jagatakse alles pärast seda, kui näitusel eksponeeritud tööd on enam kui kuu aega avalikkuse pilgu all olnud. Eelmainitud lihtne asjaolu muudab kogu valimisprotsessi interaktiivsemaks ning annab publikupreemia näol osalusvõimaluse ka kunstivõhikutele, kes vastasel juhul end taolise auhinna väljaandmisest absoluutselt puudutatuna ei tunneks. Köler Prize'i eesmärk ongi populariseerida kaasaegset kunsti ning tõmmata tähelepanu meie andekatele noortele kunstnikele, ja kuigi olin laupäeva pärastlõunal praktiliselt ainus näituse külastaja, olen kindel, et tulevikus see ka õnnestub: ega Roomatki ei ehitatud ühe päevaga.

Sellel aastal on auhinna nominandid Dénes Kalev Farkas, Tõnis Saadoja, Timo Toots, Sigrid Viir ja Jevgeni Zolotko, kes pole küll veel rahvusvaheliselt tunnustatud, kuid kes oma isikupäraste ja intrigeerivate tööde poolest tingimata seda vääriksid. Kunstnikud valisid oma loomingut esindama kaks teost: ühe, mis on juba varem eksponeeritud, ja teise, mille lõid spetsiaalselt Köler Prize'i jaoks.

Kirjeldaksingi siinkohal oma muljeid seoses näitusega. Esmalt tuleks kindlasti ära mainida EKKM-i iseäralik asukoht Põhja puiesteel vanas Tallinna Kütte kontorihoones. Armetu väljanägemisega robustne tööstusehitis ei paista esimesel silmapilgul vahest kõige sobivama asupaigana kunstimuuseumi tarvis, kuid eelarvamused selja taha jättes mõistsin, et juba hoone ise tekitas meeldivalt kummalise tundmuse ja pisut räämas ruumid moodustasid kaasaegsete taiestega harmoonilise terviku: eks üks peamiseid modernse kunsti võtteid olegi ju vana ja uue kontrastidega mängimine.

Nagu juba varem mainisin olin muuseumis viibitud tunni jooksul ilmselt ainus näituse külastaja. Tagant järele mõeldes oli taoline isoleeritus isegi positiivne, sest olles käinud nii mõningateski suurtes Euroopa kunstimuuseumides olen harjunud kunsti vaatlema koos sadade tunglevate turistidega, kelle valjuhäälsed märkused üldiselt enda arvamuse kujundamiseks ruumi ei jätagi. Seega oskasin hinnata olukorda, kus olin ainus inimene mitte üksnes ühe konkreetse teose ees ega ühes saalis, vaid lausa tervel korrusel. Osalt mõjus see küll vabastavalt, kuid samas muutusin ka veidi närviliseks, sest tundsin justkui oleksin kellegi koju sisse tunginud ja mind võidaks kohe tabada mõnelt hirmsalt kuriteolt nagu teoste pildistamine või ülearuse brošüüri kotti poetamine. Tean, et see kõlab tobedalt ning et taoline paranoia on täiesti põhjendamatu, kuid just seepärast ehk ongi see mainimisväärne: ei kunagi varem pole mind kunstinäitust külastades vallanud sellised emotsioonid. Niisiis jättis too juhuslik asjaolu mulle isegi sügavama mulje kui reaalsed tööd ise. Kuna segavad faktorid puudusid, tajusin esimest korda kaasaaegse kunsti võimet interaktiivsete teoste ja helisaatega installatsioonide näol tekitada salapärane atmosfäär, mis vaatlejat sügavalt mõjutab.

Loomulikult olid ka teosed väga ekspressiivsed ning väljendasid kõik mingil moel autorite rahulolematust kindlate ühiskondlike nähtustega, seda aga äärmiselt peenetundeliselt ning loominguliselt.

Esimese meeldejääva väljapanekuna mainiksin Timo Tootsi tööd „Helpdesk". Helpdesk paistab esmapilgul olevat harilik paari aastakümne vanune lauatelefon, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et sellelt on puudu midagi üliolulist, nimelt numbriratas. Algul ei osanud teosele rohkem tähelepanu pöörata, tavaelust tuttavate esemete moonutamine ei ole ju kaasaegses kunstis midagi erakordselt uudset. Alles hiljem sain teada taiese tõelise olemuse: Helpdesk pole mõni kasutuskõlbmatu retrotelefon, vaid täielikult funktsioneeriv kommunikatsioonivahend. Nimelt teeb Helpdesk lugematus koguses vastamata kõnesid suvalistel numbritel. Tagasihelistamise korral telefon heliseb ja näituse külastajal on võimalik kõne vastu võtta ning vestelda võhivõõra inimesega ükskõik millisel teemal.

Teose kontseptsioon ja teostus on minu arvates väga nutikas, lausa niivõrd nutikas, et muuseumisaalis sügavamalt töö sisu üle mõtisklema vist ei hakkagi. Pigem juurdleb külastaja selle üle, kas temas jagub piisavalt julgust, et kõnelda täiesti tundmatu inimesega, kes arvatavasti ümbritsetuna igapäevastest probleemidest enda tülitamist sugugi lõbustavaks ei pea. Ütlen ausalt, et minul sellist julgust polnud. Vahest oleksin vastuvõtmist pikemalt kaalunud, kui saalis poleks viibinud ka muuseumitöötaja. See on suurepärane näide interaktiivsest kunstitaiesest, millega kunstnik soovib testida oma publiku instinkte ja tuua inimesed välja oma nn. comfort zone'ist. Ebakindlus- ja piinlikkustunne pole kindlasti midagi meeldivat, kuid on kiiduväärt, et veel tänapäevalgi, kui kunstis on justkui juba kõigega katsetatud, see endiselt õnnestub.

Sügavamal tasandil on teos samuti muljetavaldav. See paneb mõtlema lausa absurdse globalisatsiooni peale ning sellele, kuivõrd ligipääsetavad me kõik oleme. Meie elud on niivõrd tugevasti läbi põimitud eri andmesidevõrkudest, et teoreetiliselt võib meiega ühendust võtta ükskõik kes, ükskõik millisest maailma otsast. Osalt on see mugavus, kuid samas ka vägagi kõhedust tekitav privaatsuse puudumine. Oleme selle asjaoluga ka sedavõrd ära harjunud, et igapäevaselt puudub meil arusaam oma kaitsetusest. Poolteist sajandit tagasi tundus isegi telefon inimestele naeruväärse seadeldisena, vahest isegi ebaviisakana. Helistamine on ju ometi üks väga isekas ja häälekas tähelepanu nõudmise viis.

Mind hämmastas, et taoline eksperiment üldse tehniliselt teostatav on, samuti see, et nii suurel hulgal vastmata kõnede tegemine kuidagi piiratud või reguleeritud pole.

Teine väljapanek, mis mu tähelepanu äratas oli Tõnis Saadoja „Kodulinn Tallinn": maaliseeria, mis koosneb kokku 93 väikseformaadilisest mustvalgest akvarellist ja paarist ready-made suveniirpildist. Esmalt jäin imetlema kunstniku lausa fotorealistlikult mõjuvat maalitehnikat. Üldjuhul fotorealism minus erilist vaimustust ei tekita, sest suudan hinnata vaid kunstniku osavust detailideni viimistletud terviku näol, kuid emotsionaalsel tasandil jätavad need tööd tavaliselt külmaks. T. Saadoja maalid aga vapustavad äärmise ekspressiivsusega.

Kunstnik on kujutanud dokumentaalsete ülesvõtete kaudu Tallinnat ja tema lähiümbrust viimase 10 aasta jooksul. Maalidel on kujutatud nii kauneid vanalinna vaatamisväärsusi, kesklinna modernseid hooneid, lagunevaid maju linna äärealadel, samas tõusiklikku kitšarhitektuuri, nurgataguseid väikeseid putkasid ja luksuslikke kaasaegseid villasid. Siiski pole tema tööd vaid peegeldused kodulinna arhitektuurist, vaid väljendavad ka autori kriitilisust ja isegi pettumust Tallinnas esinevate kontrastide suhtes. Teost võib pidada lausa didaktiliseks, sest paneb tallinlase tõsiselt järele mõtlema, kus suunas me täpselt oma linna kujundamisel liigume.

Kolmas töö, mille sooviksin välja tuua on Jevgeni Zolotko „Üks päev riigitöötaja elust" – installatsioon, mis on tinglikult kaheosaline ruumiline ansambel. Üks neist osadest oli arhiiv, täidetud ümbertöödeldud paberitest valmistatud hallist massist raamatute ja dokumentidega. Õigemini peaks neid nimetama vist raamatute jäljenditeks, mis on kaotanud oma endise väärtuse, sest neilt pole võimalik välja lugeda ühtki sõna. Samas tekkis raamatutel vaatlejale hoopis uus väärtus, sest neist eralduva rõske liimilõhna ja kummitusliku orelimuusika tõttu moodustus eri aistingutega hoomatav salapärane tervik. Teine ruumiosa oli väga väike, mahutades vaid arhivaari töölaua. Hallid raamatud ja sünge muusika rõhutavad arhivaari töö üksluisust ja masendavust ning seavad kahtluse alla sügavale meie ühiskonda juurdunud bürokraatia vajalikkuse.

Leian, et tegemist on äärmiselt kvaliteetse näitusega ning seega jäin sellega ka rahule. Kuigi kaasaegne kunst mind üldjuhul eriti ei köida, pean tunnistama, et avastasin selle näitusega modernse kunsti juures palju uut ja meeliköitvat. Töödel oli olemas kontseptsioon, aga mis peamine: nad olid kõik esteetiliselt ja emotsionaalselt nauditavad - omadused, milles kaasaegse kunsti taiesed sageli vajaka jäävad.