Esimest korda väljaantava Köler Prize’i statuudi kohaselt osalevad võidujooksus Smarten Logisticsi välja pandud 5000 euro suuruse preemiaraha nimel kolme viimase loominguaasta tegevuse põhjal valitud viis nominenti, kelle väljapanek on 5. juunini avatud EKKM-i ruumides. Lisaks on publikul võimalik valida oma lemmikkunstnik, kes saab Temnikova & Kasela galerii ja advokaadibüroo Lawin välja pandud publikuauhinna tuhat eurot.

Mille poolest erineb Köler Prize Eestis juba olemasolevatest kunstiauhindadest? Oluline vahe seisneb mängu ilus. Kõik ülejäänud Eesti kunstivaldkonnas jagatavad auhinnad alates Kristjan Raua nimelisest ja lõpetades kultuurkapitali aastapreemiatega on oma olemuselt passiivsed. Preemiaid jagatakse takkajärele juba toimunud projektide põhjal. See on kinnine, ajakirjandusele ja avalikkusele suhteliselt igav protsess. Keegi ei hakka pressis hiljem arutama, kas üks või teine nominent oleks preemia saamiseks paremini sobinud ja miks.

Köler Prize on aga mäng avatud kaartidega – nominendid, keda tutvustatakse publikule videosse võetud ekraaniproovide ja näitusele valitud tööde kaudu, on enam kui kuu aega avalikkuse pilgu all, enne kui rahvusvaheline žürii teeb otsuse. Mõistagi pole see mingi teab mis uus mudel – sama loogikat järgib nii inglaste Turner Prize kui ka meile lähedasem Ars Fennica. Aga küsimus polegi originaalsuses, vaid selles, mis töötab, genereerib suurima osalusvõimaluse kunstnikele ja publikule.

Tänavuse aasta Köler Prize’i nominentide Dénes Kalev Farkase, Tõnis Saadoja, Timo Tootsi, Sigrid Viiri ja Jevgeni Zolotko väljapanek EKKM-is on kompaktne ja tugev ning nende seast favoriidi leidmine on paras ülesanne.

Kõige tugevama pagasi ja pikema tegevusajaga on Farkas ja Saadoja, kelle käekiri kujunes välja eelmise kümnendi keskel. Farkase täiuslikkuseni lihtsustatud ühiskondlike sundolukordade mudelid, mida ta kujutab paberist lõigatuna ja kokku liimituna valguskastidele monteeritud fotodel, on maksimaalselt võõrandatud kõigest juhuslikust.

Materjali ammendamine

Ka Saadoja püüab oma põhimeediumi, maalikunsti paratamatut subjektiivsust pidevalt ületada, püstitades enesele töömahult ja täpsuselt absurdile lähenevaid ülesandeid, mis seavad üldisi küsimusi kunstniku töö kohta. Oma projektides, näiteks siin taaseksponeeritud töös „Kodulinn Tallinn”, mis lähtub ühest tänavakunstniku käest ostetud akvarellist, mida ta täiendab 89 must-valge vaatega praegusest argisest Tallinnast, püüab ta materjali lõplikult ammendada, tühjaks kurnata triviaalsetest tähendustest.

Timo Tootsi uue meedia põhistest installatsioonidest võiks esile tuua „Helpdeski”, telefoni, mis teeb vastamata kõnesid tundmatutele numbritele ja ühendab tagasihelistamise korral eri ootushorisontidega inimesed galeriis ja telefoni otsas.

Lisaks kollektiivsele loomingule – meenub Visible Solutions OÜ suurepärane „Nähtamatu käsi puuris” – ka soolokarjääriga silma paistnud fotograaf Sigrid Viir esitleb uue tööna kollektsiooni argiobjektidest mänguliselt töö- ja elukeskkonda ajutiselt installeeritud skulpturaalseid objekte, mille graafilised joonised fotol tuletavad ühtaegu meelde absurdiks pööratud Duchampi poissmehemasinaid ja proportsioonidest välja paisutatud lastelelusid. Intriigi lisab fotode installeerimise viis ruumis, mis suudab kaotada ahistava pildi ja raamistuse dihhotoomia, muutes fotod omakorda skulpturaalseteks objektideks. Ühtaegu täpsed ja jaburad, viitavad Viiri tööde alapealkirjad – näiteks „Edusammuloendur nr RXP 1186 C8” – justkui mingitele tehnilistele lahendustele pretendeerivatele asendustegevustele, ruumis orienteerumise, selle kodustamise rituaalidele.

Viir ja Zolotko ongi just viimasel ajal tugevalt fookusesse nihkunud kunstnikud ja minu arust võiks favoriiti eeskätt siit otsida. Jevgeni Zolotko kunst on nominentidest kontseptuaalsuse skaalal ehk kõige vormi- ja materjalipõhisem ning keskendub omapäraste postapokalüptiliste stsenaariumide loomisele.

Köler Prize on Eestis tegelikult ainuke programmiliselt kaasaegse kunsti kõige uuenduslikumale osale keskendunud kunstiauhind.